DRAAMATEHNIKAD
Draamatehnikad, mida siin hakkan kirjeldama, on oma lihtsusele vaatamata väga mitmekülgsete kasutusvõimalustega. Iga draamatehnika on minu kui praktiku veidi isikupärane kombinatsioon maailmas levivatest sarnase nimetuse ja ülesehitusega tehnikatest. Ingliskeelsete tehnikate nimed lisan juhuks, kui tekib vajadus leida infot ja inspiratsiooni internetiavarustest.
Pilditehnika:
PILDITEHNIKA /Stop-kaader/tableaux e tableau/still image/freeze frames/pilditeater e image theatre - iseenesest on ülimalt lihtne: juhendaja märguande peale õpilased “külmuvad” oma asenditesse. See on nagu videol pausinupu vajutamine.
See on minu isiklik lemmiktehnika. Mulle meeldib, kuidas seda on kirjeldanud foorumteatri meetodi looja Augusto Boal: "Pilditeatriga arendame teistsuguseid vaatluse vorme. Sõnad on justkui transpordivahendid - kui ma ütlen midagi, siis ma panen antud sõna sisse oma kogemused, mälestused, soovid ja kujutlusvõime, ent kui teine inimene võtab selle sõna vastu, siis sõna saab tema jaoks hoopis teistsuguse tähenduse, lähtudes selle inimese kogemustest, mälestustest, soovidest ja kujutlusvõimest. Suur osa minu poolt antud tähendustest kaob tee peal ära ja sõnale antakse vastuvõtja poolt uus tähendus. Sõnad on mitmetähenduslikud - polüsemaatilised. Seega teevad sõnad ka omal moel halba - meie arusaam sõnadest on aeglasem, me peame neid dekodeerima, me peame üritama mõista, mida teine inimene mõtles, kui ta kasutas sõnu. Vastandiks sõnadele on pildid. Piltidega saame koheselt tundeid ja aistinguid. Pilditeatris me ei kasuta sõnu, vaid me suhtleme üksteisega kasutades oma keha, me väljendame ennast sõnade asemel oma kehaga. " (Loe lähemalt ideoloogia kohta Augusto Boali teosets “Aesthetics of the Oppressed” ja “Theatre of the Oppressed”.)
1. Pilditehnika.
Juhendaja räägib loo esimese osa (või ajaloolise sündmuse alguse). Osalejad on jagatud rühmadesse (ca 5 osalejat) ja neile antakse 1 minut, et teha pilt ehk stop-kaader seni kuuldud loo lemmikosast. Grupid näitavad üksteisele oma pilte ja järgmise ülesandena laseb juhendaja neil teha pildi/stop-kaadri, mis nende arvates edasi juhtub.
Pärast tulevikupildi näitamist jätkab juhendaja loo rääkimist.
See on suurepärane viis teemast arusaamise ja huvi suurendamiseks.
2. Kolm hetke.
Ülesanne grupile (ca 5 osalejat) on tehke kolm pilti kuuldud loost. Tingimusi, millele pildid vastavad, võib muuta vastavalt grupi ja juhendaja vilumusele.
Võimalikke variante: grupp teeb kolm pilt vabal valikul. Grupp teeb kolm pilti sõlmpunktidest - hetkedest, mis olid otsustava tähtsusega selle (lõpp)sündmuse valguses. Grupp teeb pildi hetkest, kui kõik oli veel hästi, konfliktist ja halvast lõpust.
Väiksed grupid näitavad oma pilte teistele. Kui grupp valmistub, on publikul silmad suletud.
Pilt nr 1 saab valmis - publik avage silmad! Liikuge teise pildi juurde. Avage ja sulgege silmad vahepeal.
Selline esitus on efektiivne segaduse vähendamiseks ja aitab grupil aru saada, millal täpselt “külmuda.”
See tehnika on hea viis läheneda õpilastele, kes ei taha rääkida. Töö käigus julgustage õpilasi uurima, kuidas nad saaksid kasutada näoilmeid ja kehaasendeid oma ideede edastamiseks samuti julgustage neid uurima kujude erinevaid tasandeid (madal, keskmine ja kõrge; lähedane ja kauge) ja tähendusi võimusuhete valguses.
3. Ruumi loomine.
Juhendaja palub grupiliikmetel minna ühe kaupa pilti, mis kujutab mõnd füüsilist keskkonda või ruumi (nt rehielamu sisemus: looduslik keskkond, nt mererand või luht ja seal elavad looma- ja linnuliigid, taimed, puud vm olendid)
Osalejad võivad valida stop-kaadri objektideks/pildid kujutatavatest tegelasteks/ isikuid, olendeid aga ka asju ja objekte vms. Suurepärane tehnika mitmetasandilisema ülevaate saamiseks, seoste mõistmiseks ja suhtumiste uurimiseks (millest tuleb juttu lisavõimaluste all).
LISAVÕIMALUSED:
1. Mõtete uurimine.
See on meetod, mida saab kasutada kui grupp on loonud oma pildi ehk stop-kaadri. Juhendaja läheb mõne tegelase juurde, puudutab teda õlast ja küsib: mida su tegelane mõtleb?
Mõtte uurimist saab kasutada kirjutamisülesandena. Osalejaid palutakse mõtteid kirja panna või joonistada pilte/ süžee-skeeme või koomikseid ja mõttemulle.
Selle tehnika puhul on võimalik vastav küsimus esitada ka elututele objektidele, loomadele jt, kuna nii objektid kui ka loomad võivad osaleda mõnes sündmuspaigas “vaatlejatena” - puud metsas saavad jälgida toimuvat ning kommenteerida nähtut. Isegi rehetare palgil lasuv tolm võib oma arvamust avaldada!
2. Tõlgendamine ja sisekõne.
See meetod annab võimaluse aktiveerida neid grupiliikmeid, kellel on raske oma ideid sõnadesse panna. Ka on see suurepärane võimalus aktiveerida sisulisi küsimusi, mis grupil on teema kohta. Näiteks rehielamu palkide vahele kukkunud tera võib enda väljendamiseks öelda „grrr“, kuid juhendaja võib küsida: „kui see terake oskaks rääkida, mida te arvate, mida see ütleks?“
Kui avastate, et osaleja on närvis või pole kindel mida järgmiseks öelda, küsige lihtsalt teistelt õpilastelt soovitusi - ideedest tavaliselt ei puudu. Võite teistelt tegelastelt küsida konkreetseid küsimusi, näiteks seda, mida nad teise tegelase suhtes tunnevad, mida nad teevad või mida nad järgmisena teha tahavad. "Mis on su tegelase ülesanne?" "Mida ta enda ümber näeb / kuuleb?"
See on minu isiklik lemmiktehnika. Mulle meeldib, kuidas seda on kirjeldanud foorumteatri meetodi looja Augusto Boal: "Pilditeatriga arendame teistsuguseid vaatluse vorme. Sõnad on justkui transpordivahendid - kui ma ütlen midagi, siis ma panen antud sõna sisse oma kogemused, mälestused, soovid ja kujutlusvõime, ent kui teine inimene võtab selle sõna vastu, siis sõna saab tema jaoks hoopis teistsuguse tähenduse, lähtudes selle inimese kogemustest, mälestustest, soovidest ja kujutlusvõimest. Suur osa minu poolt antud tähendustest kaob tee peal ära ja sõnale antakse vastuvõtja poolt uus tähendus. Sõnad on mitmetähenduslikud - polüsemaatilised. Seega teevad sõnad ka omal moel halba - meie arusaam sõnadest on aeglasem, me peame neid dekodeerima, me peame üritama mõista, mida teine inimene mõtles, kui ta kasutas sõnu. Vastandiks sõnadele on pildid. Piltidega saame koheselt tundeid ja aistinguid. Pilditeatris me ei kasuta sõnu, vaid me suhtleme üksteisega kasutades oma keha, me väljendame ennast sõnade asemel oma kehaga. " (Loe lähemalt ideoloogia kohta Augusto Boali teosets “Aesthetics of the Oppressed” ja “Theatre of the Oppressed”.)
1. Pilditehnika.
Juhendaja räägib loo esimese osa (või ajaloolise sündmuse alguse). Osalejad on jagatud rühmadesse (ca 5 osalejat) ja neile antakse 1 minut, et teha pilt ehk stop-kaader seni kuuldud loo lemmikosast. Grupid näitavad üksteisele oma pilte ja järgmise ülesandena laseb juhendaja neil teha pildi/stop-kaadri, mis nende arvates edasi juhtub.
Pärast tulevikupildi näitamist jätkab juhendaja loo rääkimist.
See on suurepärane viis teemast arusaamise ja huvi suurendamiseks.
2. Kolm hetke.
Ülesanne grupile (ca 5 osalejat) on tehke kolm pilti kuuldud loost. Tingimusi, millele pildid vastavad, võib muuta vastavalt grupi ja juhendaja vilumusele.
Võimalikke variante: grupp teeb kolm pilt vabal valikul. Grupp teeb kolm pilti sõlmpunktidest - hetkedest, mis olid otsustava tähtsusega selle (lõpp)sündmuse valguses. Grupp teeb pildi hetkest, kui kõik oli veel hästi, konfliktist ja halvast lõpust.
Väiksed grupid näitavad oma pilte teistele. Kui grupp valmistub, on publikul silmad suletud.
Pilt nr 1 saab valmis - publik avage silmad! Liikuge teise pildi juurde. Avage ja sulgege silmad vahepeal.
Selline esitus on efektiivne segaduse vähendamiseks ja aitab grupil aru saada, millal täpselt “külmuda.”
See tehnika on hea viis läheneda õpilastele, kes ei taha rääkida. Töö käigus julgustage õpilasi uurima, kuidas nad saaksid kasutada näoilmeid ja kehaasendeid oma ideede edastamiseks samuti julgustage neid uurima kujude erinevaid tasandeid (madal, keskmine ja kõrge; lähedane ja kauge) ja tähendusi võimusuhete valguses.
3. Ruumi loomine.
Juhendaja palub grupiliikmetel minna ühe kaupa pilti, mis kujutab mõnd füüsilist keskkonda või ruumi (nt rehielamu sisemus: looduslik keskkond, nt mererand või luht ja seal elavad looma- ja linnuliigid, taimed, puud vm olendid)
Osalejad võivad valida stop-kaadri objektideks/pildid kujutatavatest tegelasteks/ isikuid, olendeid aga ka asju ja objekte vms. Suurepärane tehnika mitmetasandilisema ülevaate saamiseks, seoste mõistmiseks ja suhtumiste uurimiseks (millest tuleb juttu lisavõimaluste all).
LISAVÕIMALUSED:
1. Mõtete uurimine.
See on meetod, mida saab kasutada kui grupp on loonud oma pildi ehk stop-kaadri. Juhendaja läheb mõne tegelase juurde, puudutab teda õlast ja küsib: mida su tegelane mõtleb?
Mõtte uurimist saab kasutada kirjutamisülesandena. Osalejaid palutakse mõtteid kirja panna või joonistada pilte/ süžee-skeeme või koomikseid ja mõttemulle.
Selle tehnika puhul on võimalik vastav küsimus esitada ka elututele objektidele, loomadele jt, kuna nii objektid kui ka loomad võivad osaleda mõnes sündmuspaigas “vaatlejatena” - puud metsas saavad jälgida toimuvat ning kommenteerida nähtut. Isegi rehetare palgil lasuv tolm võib oma arvamust avaldada!
2. Tõlgendamine ja sisekõne.
See meetod annab võimaluse aktiveerida neid grupiliikmeid, kellel on raske oma ideid sõnadesse panna. Ka on see suurepärane võimalus aktiveerida sisulisi küsimusi, mis grupil on teema kohta. Näiteks rehielamu palkide vahele kukkunud tera võib enda väljendamiseks öelda „grrr“, kuid juhendaja võib küsida: „kui see terake oskaks rääkida, mida te arvate, mida see ütleks?“
Kui avastate, et osaleja on närvis või pole kindel mida järgmiseks öelda, küsige lihtsalt teistelt õpilastelt soovitusi - ideedest tavaliselt ei puudu. Võite teistelt tegelastelt küsida konkreetseid küsimusi, näiteks seda, mida nad teise tegelase suhtes tunnevad, mida nad teevad või mida nad järgmisena teha tahavad. "Mis on su tegelase ülesanne?" "Mida ta enda ümber näeb / kuuleb?"